Ütel suvitseõ pääväl lätsimi mi imäga liina püüdä puutõ aelõma. Lõpus jõudsõmi säändsele puuti, kon püüäs rõivid, mis kunagi omma olnu tõisi uma. Ega praegudsõl aol olõ´i rahaga priisata. Säändsest poodist saa väegä kõrralikkõ asju. Nii mi sõs kaiõmi, midä mullõ sälgä saanu. Saimigi üte väega hää pluusõ. Illus valgõt värvi, lilli ja tasku puha pääl. Hind oll´ hää ja är´ sai ostõtus. Lätsimi kodu. Mul tull´ tahtminõ pluusõt sälgä pruuvi ja kaia suurõ piigli iin, kuis pluusõ passis. Pandsõgi pluusõ sälgä. Ei tiiä, mille ma käe taskulõ pandsõ. Ja kuis ma sõs rüükmä naksi. Määnegi asi oll` taskun. Kisksõ ruttu pluusõ säläst ja visksi nukka. Imä tull´ kaema, et miä latsõga juhtunu om. Ütli imäle, et taskun om miski. Imä raput pluusõt ja taskust sadasiva vällä piniprääniku. Nüüd oll´ imä kõrd naarda – lats pelgäs pinipräänikit. Mullõ es olõ külh tu asi naardmist väärt. Ütli imäle, et mõsku taad pluusõt kolm kõrda, inne ma taad sälgä ei panõ. Ega es olõki vaja nii pallo mõska, ütest kõrrast sai külh. Ku ma olli maha rahunõnu, oll´ kõik jälki häste.
Ma olõ kuuldnu, et mõmõ löüdvä taskist raha, a mul oll´ peris valmissüük. Kae ku hää teenendüs om uvvõmba ao poodin.
Annika Jagomäe
6.klass
No comments:
Post a Comment