Lugemine avardab minu silmaringi
Vanasti oli lugemine teiste tegevuste seas väga populaarne. Tänapäeval on see jäänud aga seoses arvutite, telerimängude ja filmidega tahaplaanile. Isegi lihtsat raamatut ei viitsita lugeda, vaid vaadatakse selle asemel filmi. Arvutit kasutatakse mängimiseks, mitte uudiste lugemiseks ja erinevate programmidega töötegemiseks.
Minu jaoks on lugemine suurepärane tegevus. See pole mitte ainult hariv ja silmaringilaiendav, vaid on lõpmata tore rännata kujutlusvõimes läbi metsade, kõrbete ja soode ning koos raamatutegelasega sattuda põnevatesse seiklustesse. Olen täheldanud, et mida rohkem loen, seda paremad tulevad ka minu kirjutised, kuna täieneb sõnavara, sõnakasutusoskus ning avardub maailm.
Paljud lapsed ja noored ütlevad, et lugemine on igav ja viimane asi, mida nad teeksid. Hädavaevu loevad nad läbi kohustusliku kirjanduse ja on siis veel uhked enda üle, et said sellega hakkama. Mina loen ka vabatahtlikult ning kui lugemine oleks keelatud, loeksin ikkagi salaja kapis või voodi all.
Kui olin väike, näitasid ikka ema-isa mulle Mõmmiaabitsat ja jutustasid tema seiklustest. Õhtumuinasjutt oli meie peres traditsiooniks ja äkki sealt ongi minulegi lugemispisik sisse kodeeritud.
Minagi veedan palju aega arvuti taga, kuid siiski pole ma eemale heitnud lugemist. Mulle meeldib kõige rohkem lugeda põnevikke ja kriminulle. Hiljuti lugesin läbi raamatu “Hirm pole tähtis”, mis on hetkel minu lemmik. Kui olen raamatumaailma sisenenud, siis ei malda seda enne lõpetada, kui viimane lehekülg on loetud.
Mulle meeldib ka ise järjejutte ja lugusid kirjutada, väiksena ma lausa luuletasin.
Mina armastan lugemist ning loodan, et ka kõik teised lapsed, noored ja isegi täiskasvanud leiavad selle killukese enda ülitähtsast ajast, mille saavad nad pühendada lugemisele.
Annabell Dontsov
Sõmerpalu Põhikool
6. klass
