Mu vanaimäl om kassipoig nimega Halli. Küll tal om õks hää elukõnõ. Kassipojal om imä nimega Musti. Ku Mustil om hää tuju, sõs tuu ta Hallile hiirekese. A midä tege Halli hiirega? Lihtsalt mäng. No kes praegudsõl aol imäp hiiri süü, ku krõbuskit saa kõtu ilma vaivalda täüs. Mõnikõrd lask vanaimä Halli tarrõ. Ku vanaimä sängü pikäle viskas, lätt Halli vanaimä põlvi pääle magama. Hallile miildüs ku tedä kõtu alt sügätäs. Vahel aja hinnäst katõ käpä pääle püstü nigu inemene. Om olnu jugusit, ku Halli juusk elupuu otsa. Mu vanaimä pelgäs, et Hallikõnõ ei saa äkki alla. Sõs tuu vanaimä tarõst midägi hääd ja meelütas nii kaua ku kassikõnõ alla tulõ. Ütskõrd ronisi Halli vihmavii renni. Sõs pidi ma võtma redeli ja kassipoja säält alla tuuma.
Üts ummamuudu asi om viil. Ku vanaimä kohegi lätt, sõs Halli käü egal puul üten.
Küll om vanaimä kassil hää elu, nigu kuninga kassil.
Robert Volas
6.klass
No comments:
Post a Comment