Kuis eläja saiva inemese ellu maitsa
Ütskõrd õdaku kõnõl vanaimä meile jutu umast noorusao ullustüküst.
Nimä olli sõsarõga ütsindä koton. Imä ja esä olli tüül. Istsõva tarõ tõsõl kõrral leso pääl. Küll oll´ sääl hää lämmi. Imäp ei tiiäki, kellel tull´ mõtõ lauta minnä. Laudan ollõn tull´ mõtõ, et tarõn om ütsindä ikäv, vaja mõni elläi üten võtta. Mu vanaimä võtsõ kassi, timä sõsar lambakõsõ. Vähä ao peräst tuudi tarrõ säitse kanna ja üts kikas. Mille na peävä laudan eläma, ku tarõn om ruumi ja hää lämmi? Vanaimä ja sõsar arutiva, et läämi tuumi sõs joba hobõsõ ja tsea kah tarrõ. Egä vanaimä peris täpsele es mäletä, kuis hopõn trepist üles tõsõlõ kõrralõ sai, aga sääl ta lõpus oll´. Nüüd nägi tarõ vällä rohkõmp lauda muudu. Kikas kirgse kapi otsan, lammas sei esä sõnajalga. Hobõsõl oll´ kitsas, es julgu hinnäst liigutada. Saisõ ainult pää maan.
Ai jummal, ku esä kodu tull´! Lammas rüükse nigu tsiga aia vahel, kana´ siblisi ringi. Akna pääl olli lillist järge jäänü ainult roodsu. Nakati sõs eläid lauta tagasi vinnama. Vähämbite eläitega läts kergembäle, a hopõn. Tii, miä egänes, hobõst trepist alla ei saa. Lõpus köütse esä hobõsõl silmä kinni ja pikä vinnamise pääle tull´ hopõn alla.
Ku eläjä laudan, võeti ette lapsi tagumidse poolõ. Neo triibu, mis mu vanaimä tuukõrd sai, olõvat siia maani selgele meelen.
Killu Uibo
6.klass
No comments:
Post a Comment