Hiir tege muusikat
Meil om kotun klavõr. Peris tüükõrran pill. Ütel pääväl kuuldsõ mu sõsar, et keäki mäng klaverit. Ta tiidse, et kedägi pääle timä ei olõ tarõn. Sõsarõl tull´ sääne hirm pääle, et ta peläs eski kaema minnä, keä mäng. Allõs sõs, ku mängmine vakka jäi, juusksõ ta kõrvalmajja ja kõnõl vanavanõmbilõ, et keäki mänge klaverit. Keski es usu, et klavõr esi mäng. Sõsarõ pääle ainult naarti ja peeti ullis. Järgmidsel pääväl kuuldsõ mu imä kah, et klavõr mäng ilma mänjäta. Nakas sõs imä asja uurma. Ima om mul julgõ naasterahvas, mitte mänegi jänespüks. Hiilse vaiksõlt tarrõ, tõstsõ klavõri kaasõ üles. Ja midä ta näkse? Klavõri seen joosit kiili piten väikü hall hiirekene. Nii julgõ meil ima nüüd kah es olõ, et hiirele esi ots pääle tetä. Ja klavõri sisse ei saa tedä joht jättä. Kutsõ pini tarrõ ja käskse hiire kinni püüdä. Seokõrd oll´ hiirel õnn paremb ku pinil. Pakku sai tõnõ. Meil hindäl oll´ nalla nabani, et kae, mi peren om eski hiire musikaalsõ. Panõ vai muusikakuuli.
Eliise Aniott
6.klass
No comments:
Post a Comment