Mu sõsaralõ miildüs õdakist vällän ringi hulki. Ütel õdakul oll´ tä jälki vällän patsiirmän. Uma ringi käümisegä oll´ parasjagu jõudnu kodu lähküle tagasi. Ta es näe häste, keä vasta tulõ. Sõsar arvas, et tulõja om imä pinigä. Egä õdak käü imä piniga piniasju ajaman. Nii tahtsõgi sõsar imäle ja pinile vähä nalja tetä. Ta nakas imeliku kapakuga vasta tulõma. Vähku ao peräst näkse sõsar, et tu vastatulõja om hoopis naabrinaanõ. Tuu, midä ta piniis pidäsi, oll´ hoopis kott, mis raskusõ peräst lohisi vasta maad. Es olõ mänestki pinni. Sõsar pidi häbü peräst maa alla vaoma. Mis tettü, tuu tettü. Ei toda inäp saa tagasi mäntsegi mooduga. Kotun sõsar sõs kõnõl meile, määndse tükügä ta nakkama sai. Mi es jõvva kuigi muudu naaru kinni pitä. Algul es olõ sõsaõl mänestki naarutujju. Pikäpääle tull´ timäl kah naar tettü tembü pääle.
Siit teile oppus: inne õks mõtlõ, miä tiit.
Kristiina Kaili Timmi
6.klass
No comments:
Post a Comment